Soovid

Tavaliselt soovime inimestele õnne ainult sünnipäeval. Teisele inimesele võib ju iga päev soovida midagi head. See ei pea olema mingi tähtpäev. Soovil on mõte siis, kui soovija teeb seda südamest. Niisama öeldud soovil ei ole mingit jõudu ja see ei anna midagi. Kui soovida, siis südamest ja soov peab olema tõeline.

Samuti peab soovi vastuvõtja olema valmis soovi vastu võtma, vastasel juhul pole soovil jällegi jõudu. Mõlemal poolel peab olema tahe anda ja tahe vastu võtta.

Mina vastutan

Kõik minu elus toimuvad sündmused on sellepärast, et mina olen nad oma ellu lubanud. Vahet pole kas sündmus on hea või halb, mina olen see, kes vastutab. Mina vastutan minu elus toimuvate sündmuste eest, sest nad leiavad aset minu elus. Ja igaüks vastutab oma elu ja selles toimuva eest, ainult paljud ei ole teadlikud sellest. Vastutus jääb, sõltumata kas sa tead või mitte. Loodusseadused kehtivad ka siis kui selles osaleja sellest midagi ei tea, sama on ka vastutusega.

Mina olen see, mida ma tunnen

Mina olen see, mida ma hetkel tunnen. Kui tunnen end kurvalt, siis ma olengi kurbus. Sa oled see, mida sa tunned. Tunne end õnnena. Mina olen õnn - kujutle seda suurt tunnet, olen õnn ja tunne õnnetunnet. Sa võid olla kes tahes, sa saad seda olla. Piisab ainult tahtmisest.
Ole õnn ja ava end, tunneta kuidas sa vibreerid seda õnnetunnet teistele, tunneta kuidas sa õnne jagad, annad seda teistele. Laineta seda endast välja, tunneta selle andmist.
Hommikuti tööle minnes tundub mulle, et enamik inimesi pole õnnelikud. Vahest harva mõni naeratab vastu, enamik on tusased, tõsised, tigedad. Nad pole õnnelikud, sest nad ei oska seda olla. Nad pole veel jõudnud arusaamisele, et õnnelik saab olla üsna lihtsalt.

Siin ja praegu

Enamus meist elab minevikus ja tulevikus, aga mitte praegu. Nii minevik, kui ka tulevik on illusioonid. Minevik on mälukillu taaselustamine ja tulevik on tihtilugu mineviku tõstmine tulevikku. Tulevikku luuakse mineviku baasil ja enamjaolt on mineviku koopia. Aga, mis on tähtis, unustatakse siin ja praegu. Kõik muutused ja otsused tehakse praeguses hetkes. Kui su elu on suunatud tulevikku, siis ei muutugi midagi, sest sind pole SIIN. Mõtle sellele.

Kas kõik on võimalik?

Nagu ma olen öeldnud, et hetk loob järgneva. Kas see mida me näeme on reaalne või kujutame seda omale ette. Lähtuvalt kvantfüüsikast, siis enne teadvuse sekkumist on kõik võimalik. Seda kutsutakse superpositsioonis olevaks. Näiteks lotopiletil olevad numbrid muutuvad reaalseks alles sel hetkel, kui me neid vaatame, s.t. et enne vaatamist on kõik võimalused olemas. Võidupileti peaks saama selliselt, et ostad pileti, paned selle rahakoti vahele numbreid vaatamata. Vaatad loosimise ära, teades võidunumbreid ja kasutades teadvust, peaks samad numbrid saama oma lotopiletile. Ja kui ei saa, siis mõtlesid teistele numbritele ehk teistele võimalustele.

Kas siis asjad meie ümber on reaalsed? Teades kvantfüüsikas üht-teist, siis on ja ei ole ka. Sel ajahetkel, kui me tahame midagi puudutada, siis teadvuse sekkudes muudetakse energia mateeriaks. Kuna kõik asjad enne teadvuse sekkumist on superpositsioonis ehk kõik võimalused on saadaval.
Tahtsin tuua sellise näite: jalutad metsas, ainus mida sa reaalseks saad pidada on see, et seisad kahe jalaga maa peal, kuna sa tunned seda. Teisalt on see ka ju ainult tunnetus, kas seegi veenab et tegemist on reaalsusega. Vaadates kaugemal olevad teed, metsa piiri vmt, kas see on illusioon? Materiaalseks muutub see ainult siis, kui me oleme otsustanud seda puutuda/katsuda? Mis juhtub pärast seda?

Sina oled looja

Mida külvad, seda lõikad-fantastiliselt geniaalne. Mida enam ma sellele mõtlen, seda enam tundub see loogiline. Annad naeratust, mida rohkem, seda rohkem saad tagasi. Mida rohkem päevas kirud midagi, seda rohkem tuleb see sinuni tagasi. Mõtleme järele, tunned mõnda naabrit, kellele meeldib kiruda valitsust, sõltumata siis valitsevast parteist. Ta teeb seda iga päev ja nii aastast aastasse. Aga nii peabki, süsteem toimib, kogu see asi on õige!
Kirud täna, siis homme, aasta, aastad - ühtäkki avastad, et see ongi sinu elu, sa pole millegagi rahul terve oma elu olnud, aga siis saab ta juba läbi. Läbi kirumise sa toodad negatiivset energiat ja tänu sellele, antakse seda sulle ka tagasi. Hetk loob järgmise. Negatiivsus hetkes loob järgmise negatiivse hetke, muidugi saab seda muuta, teisiti ei olegi võimalik, aga siis teed sa juba teadlikult. Alateadlikult olles negatiivsuses lood sa negatiivsust vmt. Sõltuvalt mis meeleseisundis sa oled, seda ka lood. Sina lood oma maailma ja nii ongi. Tahad ilusat elu, ela teadlikult!

Elu ja sina

Mida mina tahan, kuhu ja kaugele ma tahan? Harmoonia, tasakaal, sisemist rahu - mida mina tahan.
Kui sa oled endas rahu ja vaikuse leidnud, siis on ka teiste inimestega lihtsam suhelda. Oled saanud aru, kes olen mina, siis on võimalus arusaada ka kes oled sina. Varemalt arvasin, et armasta eelkõige iseennast, siis võid ja saad ka teisi armastada. Aga see polegi vale, täiesti õige. Leia end ja saa aru, kes sa oled, siis on ka teistest lihtsam aru saada.

Inimene peaks aru saama asjast, mis on elus tähtis. Kunagi aastaid tagasi hakkas sõber halama, et tal tervis kehva, aga arstile pole aega minna, sest vaja tööd teha, et lapsed söönuks saaks. Küsisin, aga kui sa seetõttu sured, mis siis? Siis pole lastel ka isa enam, veel hullem! Täiesti rumal lähenemine. Sina oled kõige tähtsam, sinust hakkabki kõik. Poleks sind poleks ka sinu lapsi ega muud sinuga seoses. Järelikult oled SINA tähtis. Usun, et paljud ei arva nii, sest nad pole nii lihtsale järeldusele tulnud. Peabki aru saama asjaolust, et kõik saab alguse sinust. Sina oled oma elus peaosatäitja, paljudel on kindel arusaam, et nad on kõrvalosatäitjad. Kui võtta elu ja sina, siis tegelikult ongi need üks ja seesama ehk see on SINA.